Ajaloost

 

Gabriela Liivamägi foto

Tartu Ülikooli muuseum tegutseb Tartu kesklinnas kolmes märgilises hoones ning ühendab endas  Tartu Ülikooli kunstimuuseumi, endist Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi ja Tartu tähetorni. Muuseum loeb oma algust vanima osa – ülikooli kunstimuuseumi – asutamisest 1803. aastal.

Tartu Ülikooli muuseumid on Eesti vanimad. Juba 1799. aasta protestantliku ülikooli plaanis peeti taasavatava ülikooli õppe- ja teadustöö toetamiseks vajalikuks tähetorni, loodusteaduslikke kollektsioone, füüsika ja keemiakabinetti ning kliinikuid. Veidi hiljem lisati professor Karl Morgensterni (1770–1852) initsiatiivil ka kunstimuuseum. 1803. aasta 7/19. aprillil määrati kunstimuuseumi algkapitaliks 8000 rbl ja seda päeva võimegi pidada muuseumi sünnipäevaks. Kui peahoone 1809. aastal valmis sai, kolis kunstimuuseum sinna. Loengute ilmestamiseks ja üliõpilaste kunstimaitse arendamiseks loodud muuseum oli selleks ajaks direktor Karl Morgensterni juhtimisel kogunud märkimisväärse hulga kunstiobjekte.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogud olid toona valgustusajastule iseloomulikult mitmekesised. Koguti gravüüre, maale, joonistusi, Egiptuse ja Idamaade muistiseid, münte ja gemme ning nende kipsist jäljendeid, antiikkunsti originaale ja koopiaid.

19. sajandi keskel spetsialiseerus muuseum ainult antiikkunsti kogumisele. Sihipäraselt ja süsteemselt hakati tellima kipsvalandeid antiikkunsti parimatest näidetest ning võimaluste piires osteti paralleelselt antiikkeraamikat.

Alates 1868. aastast paikneb muuseum ülikooli peahoone vasakus tiivas. Sellest ajast pärinevad ka Pompei stiilis seinamaalinguid.

1915. aastal evakueeriti Esimese maailmasõja eest sise-Venemaale kunstimuuseumi originaalide kogud, millest suur osa jäi tagasi saamata. Muuseum jäi vaesemaks müntide, antiikvaaside, Egiptuse muististe ja hulga teiste objektide võrra (osa neist on Voronezhi kunstimuuseumis). Pärast seda ei tegeletud enam aktiivse kogumistööga, vaid kogu on täienenud tänu kingitustele.

Pärast Teist maailmasõda hakati väärtustama ka tehnikapärandit ja teadusajalugu laiemalt. Grupp õppejõude eesotsas orgaanilise keemia dotsendi ning pühendunud ajaloohuvilise Tullio Ilometsaga alustas juba 1960. aastate algul teadusajalooliselt huvitavate ning oluliste esemete kogumist ülikooli hoonetest. Algselt paigutati kogutud seadmed, instrumendid ning õppevahendid ülikooli peahoone pööningule endise üliõpilaskartseri ruumidesse. 1965. aastal peahoones toimunud põleng andis kogumistööle tuntava tagasilöögi.

Uue hoo sai ajaloopärandi kogumine seoses läheneva Tartu Ülikooli 350. aastapäevaga. Juubeli ettevalmistamiseks loodi kõigepealt ülikooli ajaloo komisjon, mille eestvedamisel hakati 1975. aastast välja andma sarja „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi“. Sari jätkab ilmumist tänapäevalgi, kuid nüüd toimetab seda Tartu Ülikooli muuseum. 6. detsembril 1976 allkirjastas rektor Arnold Koop määruse Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi asutamise kohta. Aastal 1979 sai muuseumi direktoriks Ela-Heigi Martis (1939-2015),  kes jäi sellesse ametisse 2005. aastani. Muuseumile eraldati püsiekspositsiooni loomiseks ning esemete hoiustamiseks neli ruumi peahoone keldris. 1981. aasta 1. aprillil avatud esimene püsiekspositsioon kajastas ülikooli ajalugu kuni 1918. aastani.

1981. aastal kolis Tartu Ülikooli raamatukogu oma vastvalminud uude hoonesse ning Toomemäel endise toomkiriku varemetes asunud ruumid anti Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi käsutusse. Esimestel aastatel jagas muuseum hoonet ajalooteaduskonnaga. Pärast väiksemaid remonditöid avati hoones 1982. aasta 1. septembril (TÜ 350. aastapäeva pidustuste raames) uus ning ulatuslikum püsiekspositsioon, mis kajastas Tartu Ülikooli minevikku ning Eesti teadusajalugu kuni kaasajani.

1985. aastal pidi muuseum mõneks ajaks külastajatele uksed sulgema, sest hoones algasid põhjalikud renoveerimistööd, mida teostas Poola firma Budimex.

1989. aasta 28. novembril, emakeelse ülikooli 70. aastapäeva eelõhtul, avas muuseum oma lühikese tegutsemisperioodi jooksul juba kolmanda püsiväljapaneku. Selle loomise ajaks olid poliitilised olud märgatavalt muutunud ning vastavalt oli põhjalikult ümber kujundatud ka ekspositsioon – esimest korda sai rohkem tähelepanu pöörata emakeelse ülikooli loomisele 1919. aastal.

Muuseumi filiaalina tegutses 1982. aasta septembris Veski (siis Burdenko) tänaval avatud Dmitri Uljanovi kortermuuseum. Muuseum asus korteris, milles oli elanud Vene revolutsionääri Vladimir Iljitš Lenini vend, kui ta lühikest aega Tartus arstiteadust õppis. Poliitiliste olude muutudes nimetati filiaal ümber Tudengimuuseumiks ning see hakkas kajastama Tartu Ülikooli üliõpilaste eluolu Tartus läbi aegade. 1997. aastal Tudengimuuseum suleti ning sealsed esemed leidsid endale koha Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Toomel.

2004. aastal ühendati kõik Tartu ülikooli muuseumid (ajaloo-, kunsti-, zooloogia- ja geoloogiamuuseum ning botaanikaaed) ühise katuse alla.

2005. aastal jõudsid lõpule restaureerimistööd toomkiriku tornides ja avati vaateplatvormid. Samal aastal avas muuseum vanas anatoomikumis näituse, mis tutvustas selle meditsiini, kultuuri ja arhitektuuri seisukohast märkimisväärse sümboolse tähendusega hoone kahesaja-aastast ajalugu (näitus suleti 2011).

Tähetorn tegutses teadusasutusena 1810. aastast kuni 1994. aastani, olles sealjuures 1946-1994 ENSV Teaduste Akadeemia alluvuses. Tähetorni idasaal avati rahvale Tartu linnamuuseumi filiaalina 1971. 1994 tagastati Tähetorn Tartu Ülikoolile ja sealt said alguse nii teaduskeskus Ahhaa kui Eesti Biokeskus. 1996 linnamuuseumi filiaal suleti.

2006. aastal kanti Tartu tähetorn Struve kaare osana UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2009. aastal alustati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse hallatava piirkondade konkurentsivõime arendamise programmi toel restaureerimistöödega ning 27. aprillil 2011 võis tähetorn avada uksed muuseumina.

2014. aasta alguses jaotati ülikooli muuseumid kaheks:  Tartu Ülikooli ajaloo muuseum koos tähetorni ja kunstimuuseumiga ühendati Tartu Ülikooli muuseumiks, teise asutusena tegutseb Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed.

2016 omistati Tartu Ülikooli ajaloolisele kompleksile – peahoone, tähetorn, vana anatoomikum ja endine raamatukogu toomkirikus – kui suurepärasele valgustusajastu ülikooliarhitektuuri näidisele Euroopa kultuuripärandi märgis.

Muuseum koostab jätkuvalt uusi näitusi, tutvustamaks Tartu ülikooli ja tema pärandit. Viimasel aastakümnel on märkimisväärselt laienenud muuseumi hariduslik tegevus.

Muuseum pakub koolidele tuge reaal-,  loodus- ja humanitaarteaduste õpetamisel, tutvustades õpilastele ajaloolisi teadusinstrumente ajaloolises keskkonnas ning pakkudes käed-külge-elamust kunsti-, astronoomia-, füüsika- ja keemiaprogrammides. . Muuseumi kolme maja keskkond võimaldab nii õpetlikku kui ka loomingulist tegevust perele, tudengile, kooliõpilasele, lasteaialapsele, turistile ja konverentsikülalisele. Kunstimuuseum pakub ka võimalust külastada ülikooli aulat ning peahoone pööningukorrusel asuvat ajaloolist tudengikartserit.